Tartu Ülikool

Mis on Rohemeeter ja kuidas see töötab?

Rohemeeter on rakendus, mis mõõdab Eesti maapiirkondade ja linnamaastike tuge sealsetele ökosüsteemidele iseloomulikule elurikkusele. Rakendus hindab iga Eesti maismaal asetseva punkti ümber 500 meetri raadiuses erinevaid maastikuparameetreid, kasutades Tartu Ülikoolis välja töötatud algoritmi. Rohemeeter tuvastab ja seejärel visualiseerib maastikus olevad elurikkust vähem või rohkem toetavad piirkonnad 100x100 meetri suuruste analüüsiruutude kaupa ning annab 0-100 vahel varieeruva Rohemeetri koondindeksi vaadeldud asupunkti kohta arvestades ümbritsevat 500-meetrise raadiusega maastikku. Madalad koondindeksi väärtused näitavad, et maastikustruktuur ning maastikus toimunud muutused ei ole vaadeldud piirkonna elurikkusele soodsad, kõrged väärtused näitavad elurikkuse seisukohast kõrgekvaliteedilisi ja heas seisus maastikke.

Rakendust saavad kasutada nii eraisikud, ettevõtted ja omavalitsused kui ka koolid ning lasteaiad õppetöös. Rohemeetri abil on võimalik teha koduhoovi või avaliku ruumi kujundamisel just neid valikuid ja otsuseid, mis hoiavad keskkonda sobilikuna nii inimesele kui ka teistele liikidele meie ümber.  Lisaks annab Rohemeeter soovitusi iga piirkonna elurikkuse hoidmiseks või tõstmiseks. 

Rohemeetri sisendandmetena on kasutuses nii tänased, hiljuti kogutud kui ka ajaloolised andmed Eesti elupaikade ja liikide levikust, mitmed keskkonnatingimusi kirjeldavad kaardikihid (näiteks soomuldade kuivenduskraavide võrgustik või taimkatte kõrgusmudel) ning maastikustruktuuri kirjeldavad indeksid. Kasutatud andmed on valdavalt avaandmed, mis on pärit kas Eesti riiklikest andmesüsteemidest (Maa-ameti kaardikihtidest, Eesti Looduse Infosüsteemist EELIS, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti andmekihtidest) või rahvusvahelistest andmekogudest (Global Forest Watch, Euroopa Liidu andmeregistrid). Osaliselt on Rohemeetris kasutatud andmekihid (näiteks maastikuindeksid) Tartu Ülikooli enda poolt välja töötatud. Rakenduses on kasutatud ka Eesti taimkatte kaardistamise andmeid aastatest 1930-1950, mis on publitseeritud raamatus "Eesti NSV Taimkate" (Laasimer, 1965); need kaardid on hoiul Eesti Maaülikoolis ja digitaliseeritud Tartu Ülikoolis. Samuti on Tartu Ülikoolis digitaliseeritud Eesti metsade ajaloolise leviku andmed, mis tuginevad Nõukogude Liidu topograafilistele kaartidel ja mida on täpsustatud ajaloolise taimkattekaardistamise andmetega. 

Iga 100x100 meetrise analüüsiruudu keskmine väärtus on arvutatud arvukate andmekihtide parameetrite põhjal. Iga 100x100 meetrise vaatlusruudu väärtuse tuvastamiseks kasutatakse 15-40 andmekihti, mille alusel kuvatav väärtus on tuvastatud. Kokku kasutab rakendus üle 70 andmekihi. Rohemeetri koondindeks - vaadeldava maastiku sobivus elurikkuse säilimiseks - on keskmistatud valitud asupunkti jaoks üle vaadeldava 500-meetrise raadiusega piirkonna.

Rohemeetri on loonud Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi makroökoloogia ja maastike elurikkuse töörühma teadlased. Professor Meelis Pärteli juhitav makroökoloogia töörühm uurib elurikkust erinevatel skaaladel - nii Eestis kui ka üleilmselt, nii täna kui ka tuhat aastat tagasi, nii maa peal kui ka all. Maastike elurikkuse töörühm loob vanemteaduri Aveliina Helmi eestvõttel elurikkuse taastamiseks ja püsimiseks vajalikke teadmisi ning uurib, kuidas tagada muutuvas maailmas nii inimese kui ka teiste liikide heaolu.

Vastused Rohemeetri kasutamisel tekkida võivatele küsimustele

Miks on mõned linnas asuvad alad Rohemeetrilt kõrgema koondhinnangu kui maakohad?

Asulatele ja maapiirkondadele antud hinnanguid ei saa omavahel üks-ühele võrrelda, kuna asulates hindab Rohemeeter maastiku sobivust elurikkusele just linnalooduse võtmes. Eestis on palju liike, kellele asulad ei ole ühelgi tingimusel sobivaks elupaigaks, kuid on ka neid, kellele inimese lähedus sobib juhul, kui muud tingimused on soodsad.
Rohemeeter rakendab n-ö liigifondi-põhist lähenemist ning hindab, kui hästi on valitud asupunktis just selles maastikus leiduvatele ökosüsteemidele iseloomulik elurikkus toetatud. Igale piirkonnale ning ökosüsteemile on omane talle iseloomulik elustik ning elurikkust mõjutavad tegurid. Nii on näiteks metsade ja metsamaastike elustikule oluline vana metsa osakaal maastikus, rabadele iseloomulikule elustikule on oluline looduslik veerežiim ning häirimata ökosüsteem, põllumajandusmaade elustkule on olulisim maastikus leiduvate elu- ja toidupaikade rohkus. Rabades või märgaladel ei leidu ka kõige sobivamate tingimuste korral sama palju liike kui kõrge liigirikkuse poolest tuntud niidukooslustel, kuid Rohemeetrilt saavad mõlemad võrdselt kõrge hinnangu juhul, kui tingimused antud ökosüsteemide elustikule on piirkonnas sobilikud. Sarnaselt käitub Rohemeeter ka asulatega - ta hindab tingimusi linnadesse ja asulatesse sobivale elurikkusele. Nii võibki olla, et mõni mitmekesine ja roheline asulapiirkond saab oluliselt kõrgema Rohemeetri koondindeksi kui kuivendatud sooala või rohkete raietega metsapiirkond. 

Mida näitavad valitud asupunkti ümber asuvad ruudud ning miks nende värv muutub?

Rakendus hindab maastiku elurikkuse tuge konkreetse vaadeldud punkti kohta ehk annab hinnangu valitud asupunktile, võttes arvesse ümbritsevat maastikku. Valitud asupunkti ümbritsevad värvilised ruudud aitavad näitlikustada, kuidas (milliste eraldiseisvate hinnangute põhjal) vaadeldud punkti väärtus moodustus, kuid ei ole ise lõpliku hinnangu näitajaks. Selleks, et saada hinnang huvipakkuva värvilise ruudukese kohta samas maastikus, tuleb valida asupunkt sinna. Rohemeeter ei kasuta kindlaks määratud kaardikihti - ta on "elav" ning arvutab igale valitud asupunktile elurikkuse toe hinnangu just Sinu päringu peale. 

Kas Rohemeeter täieneb ning kas Rohemeetri antud hinnang võib tulevikus muutuda?

Jah, Rohemeeter täieneb pidevalt info lisandumisel ja kasutatud andmekihtide uuenemisel või täiendamisel. Ka Rohemeetri antud hinnang võib tulevikus muutuda, kui lisandub uusi olulisi andmekihte või uuendatakse olemasolevaid andmeid. Kasutajal tuleb ka arvestada, et kõik tegelikult tehtud muutused maastikus jõuavad erinevatele kaardikihtidele ning ka Rohemeetrisse teatava viivitusega.

Miks on elurikkus oluline?

Meid ümbritsev loodus vajab hoidmist mitmel põhjusel. Meil on moraalne vastutus säilitada tingimused ka teistele meiega kodu jagavatele liikidele. Kuid elurikas looduskeskkond ning sellega seotud hüved on ka inimeste enda heaolu aluseks. Heas seisus ökosüsteemid ja elurikkad maastikud tagavad meile puhta õhu, vee, toidutootmise jätkusuutlikkuse, aineringete toimimise, kliimamuutustele vastupidavuse, füüsilise ja vaimse tervise, identiteedi, kodutunde ning paljud muud, mida me iseenesestmõistetavaks kipume pidama. 

Elurikkus kahaneb üle kogu maailma ning kahjuks ka Eestis. Viimasel sajandil toimunud maastikumuutused mõjutavad suurt osa meie looduslikest liikidest. Igal aastal kahaneb Eesti põllulindude arvukus 24 000 kuni 52 000 pesitseva paari võrra ning metsalindude arvukus 60 000 paari võrra. Põllumajandusmaastike seire näitab, et kimalaste - tähtsate tolmeldajate - liigirikkus ja arvukus on Kesk-Eesti intensiivsetes põllumajandusmaastikes oluliselt madalam kui Lõuna-Eesti mitmekesisemates maastikes. Maailma kõige elurikkamate ökosüsteemide hulka kuuluvad poollooduslikud niidud - meie pärandkooslused - on viimase 100 aastaga kaotanud üle 95% oma pindalast. Üle 81-aastaste puudega metsasid on Eestis 17% ning vaid kahte protsenti meie metsadest võib pidada loodusliku dünaamikaga metsadeks (Eesti statistiline metsainventuur). 

Elurikkust enim mõjutavateks teguriteks on traditsiooniliste pärandkoosluste ja pärandmaastike kadumine, põllumajanduse intensiivistumine ning sellega seotud põllumajandusmaastike aina ühetaolisemaks muutumine, pestitsiidide ja väetiste kasutus, metsade noorenemine ja ühtlustumine ning aina suuremaks muutuvad murud ning asfalteeritud alad. Kaitstavad alad üksi ei suuda tagada vajadusi kõikidele liikidele, kõik maastikud peavad toetama elurikkust. Maastikes on igal väikesel niidulaigul, puudesalul, kraavipervel, tiigikesel või ka lihtsalt kaunilt õitseval teeserval oma roll.

Elurikkuse kahanemine vähendab meie ja meie laste võimalusi elada head elu heas keskkonnas. Elurikkad ja kliimamuutustele vastupidavad maastikud nii linnas kui ka maal peavad saama lähiaastate eesmärgiks - elurikkuse hoidmine ja juba kahjustunud maastike ökoloogiline taastamine ei ole mitte luksus, vaid vajadus.

Mida saad elurikkuse heaks teha? 

Näpunäited igaühe looduskaitseks

Igaühe looduskaitse on iga vabatahtlik ja teadlik samm, mis aitab kaasa Eesti liikide ning nende elupaikade säilimisele. Targad valikud koduaias, kodulinnas või ettevõttes on olulised, et hoida elurikkust meie ümber. 

Elurikkus on niidul ja metsas, teeserval ja põlluveerel, kõduneval kännul ja sammaldunud kivil, lombis ja kraavis, meres ja jões. Elurikka keskkonna säilimine sõltub meie endi tegudest. Ära unusta, et peaaegu kõik meie kaasteelistest on inimesest väiksemad ja iga ruutmeeter on koduks sadadele liikidele.

Mida saad teha kogukonnas ja oma lähiümbruses?

Õpi tundma liikidele olulisi elupaiku. Nii oskad neid oma koduümbruses väärtustada.

Mõtle koos kogukonnaga, kuidas luua ühisala elurikkuse jaoks paremaks - miks mitte rajada igasse külla või piirkonda kohalik "'elurikkuse oaas"?

Hoia põlispuid, ka neid, mis on juba poolsurnud. Kui nad on ohtlikud, otsi võimalusi nende ohutuks muutmiseks. Põlispuud ja (eriti) osaliselt kõdunevad lehtpuud on ebaproportsionaalselt tähtsad elurikkuse kantsid. Puu mahavõtmine võiks olla viimaseks võimaluseks ning ka seejärel saab vana puu elurikkust edasi toetada lamapuiduna.

Hinda ja hoia väikeseid veesilmasid. Lombid, tiigid, kraavid, väikesed ojakesed on olulised väga paljudele liikidele nii elupaiga kui ka joogikohana.

Põõsad ja hekid pakuvad lindudele pesitsus- ning varjepaiku. Raja alleesid ja hekke, kus on nii puid kui ka põõsaid. Alleedel on hea komme ka maastikes pikka aega püsida - elupaiga pikaajaline olemasolu ja stabiilsus on liigirikkuse kujunemisel üks põhivajadusi.

Kiviaiad ja kivihunnikud on tähtsad elupaigad. Kas teadsid, et Eestis on vähemalt üks ämblikuliik (harilik kuussilmlane, Segestria senoculata), kellele kiviaed on ainsaks elupaigaks?

Pea linnurahu. Ära toimeta metsas, hekkides ega põõsastes aprilli algusest kuni vähemalt juuli keskpaigani. Ole ka enne ja pärast tähelepanelik - paljud linnud on väga varajased pesitsejad ning mõni linnuliik (näiteks suitsupääsuke, rasvatihane, linavästrik, põldlõoke) teeb ka teise kurna.

Kasuta piirete või maastikuelementidena puunotte, kände, pakke, oksahunnikuid, vanu heinapalle - igaüks neist on koduks paljudele.

Vähenda valgusreostust! Sel ajal kui magad, võiks ka ümbrus olla pime. Valgusreostust peetakse üheks teguriks, mis põhjustab putukate arvukuse massiivset langust. Tehisvalgus häirib värskelt nukust koorunud putukate orienteerumist ning vähendab nende sigimisedukust ning segab lindude öist rännet, sundides neid kõrgemalt lendama.

Ära sega ega toida metsloomi ega -linde. Terve loom ega ka üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta

Maanteeservad on paljudele niiduliikidele jäänud viimaseks pelgupaigaks, eriti maastikes, mis Rohemeetri poolt on saanud väga madala hinnangu. Elurikkuse-sõbralik maanteeserv on õiterohke ning seda tuleks niita paar-kolm korda aasta jooksul. Teeservas ei tohi kindlasti kasutada taimemürke. Kui märkad taimemürkidega pritsitud teeserva, kirjuta sellest oma omavalitsusele ja soovita rakendada loodussõbralikumat hooldamist. Kaks või kolm korda niitmist aasta jooksul on enamikele teeservadele piisav - tee on endiselt turvaline, kuid elurikkuse seisund on parem.

Lisaks maanteeservadele on niiduliikidele, sh tolmeldajatele oluliseks elupaigaks ja liikumiskoridoriks ka muud taristualad, nagu kõrgepingeliinide, gaasitrasside ja raudteede ääred, mida hoitakse regulaarselt metsavabana.

Soovita oma omavalitsusel ka kõikjal mujal rakendada elurikkust soosivat käitumist. Hoia silm peal, kas parkide ja haljasalade hooldus arvestab elurikkusega või ega uued rajatised ebaotstarbekalt palju pinda ei kata. Julgusta oma omavalitsust rajama õiterohkeid haljaskatuseid, looduslikke parke, niiduhaljastusega haljasalasid ning lihtsalt rohelisemaid linnu ja asulaid.

Mida saad elurikkuse heaks ette võtta oma koduaias või õuealal?

See, mis meie silmale tundub hooldamata, võib paljudele meiega eluruumi jagavatele liikidele olla kaunis kodu - elurikkust soosib niitmata aianurk, mahalangenud ja kõdunev tüvi, surnud puu püstine tüvi, vana kiviaed, lehehunnik, oksakuhil, sammaldunud kivi. Sel aastal võib oma ümbruskonna hooldamisel olla laisem!

Niida vähem muru ja proovi vähem kasutatavates aia osades hoopis suvist heinategu. Iga ruutmeeter, kus saavad õitsemisõiguse kodumaised lilled, on väike tükike loodust.

Kasvata peenras, rõdukastis ja aiaservades rohkelt õitsevaid taimeliike - need pakuvad toitu mesilastele, kimalastele ja liblikatele.

Raja mitmekesine köögiviljapeenar. Suurbritannias tehtud uuringute põhjal on väikesed mahepeenrad (eriti just linnaruumis) elurikkuse tulipunktideks.

Ära kasuta pestitsiide.

Korja loodusest Eesti looduslike niiduliikide seemneid ja kasvata neid ka oma aias. Selliselt tegutsedes pakud lisaelupaika taimeliikidele, kellel on mujal maastikus elukohaga kitsas.

Püüa vältida välismaal toodetud kodumaiste liikide seemnete külvamist - sellega võid ohustada liikide kodumaiste asurkondade genofondi.

Paigalda aeda, parkidesse ja ka metsatukkadesse lindude pesakaste, putukahotelle ning nahkhiirte varjekaste, kuid ära unusta neid ka puhastada ja hooldada. Ära kiirusta putkevarte ja kõrrepuhmaste koristamisega, kuna need on talvituspaigaks paljudele putukatele ja ämblikele ning pesapaigaks paljudele tolmeldajatele.

Puu kukkus ümber või võtsid ohtliku puu maha? Jäta osa kännust püsti ja jämedam osa tüvest maha lebama - püstisurnud puud ning lamatüved (eriti jäme lehtpuu) on väärtuslikud ja aina haruldasemaks jäävad elupaigad, mis on paljudele seentele ja putukatele ainsaks elupaigaks ning toidulauaks.

Ära kasvata ja soodusta invasiivseid võõrliike, kes loodusesse levides meie kohalikke liike ohustavad (näiteks kurdlehine kibuvits, verev lemmalts, kanada kuldvits).

Komposti aia- ja köögijäätmeid. See on väga mitmest küljest keskkonnasõbralik tegevus ning toetab ka elurikkust.

Ära kasuta koduaias ega linnaruumis sünteetilisi taimekaitsevahendeid.

Ära sõdi umbrohuga seal, kus ta Sind ei sega – nii naat, võilill, ohakas kui ka paljud teised tülikaks peetud liigid on tolmeldajatele ja teistele tähtsatele putukatele väga olulised.

Kuidas ühiskonnas elurikkust toetavalt tegutseda?

Jälgi Eesti maastikku ja seisa hea selle eest, et tegevused, millel on elurikkusele tugev mõju, oleksid loodussõbralikud. Nende tegevuste hulka kuuluvad põllumajandus, metsandus, kaevandusalade loomine, kuivendamine, taristu rajamine, linnade ja asulate laienemine.

Toeta nii mõtte kui ka teoga Eesti vabaühendusi, kelle südameasjaks on Eesti looduse hea käekäik. Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Eesti Looduskaitse Selts ja paljud teised keskkonnaorganisatsioonid teevad tänuväärset tööd. Liitu nende tegemistega või toeta annetusega.

Tunne ära rohepesu. Rohepesu on tegevus või teavitus, mis püüab muidu keskkonnavaenuliku tegevuse katta keskkonnasõbraliku kuvandiga. Ära lase ennast petta ettevõtetel või organisatsioonidel, kelle põhitegevus on väga suure kliima- või keskkonnamõjuga, kuid kes püüavad seda varjata oma väheste keskkonnasõbralike tegude ebaproportsionaalse rõhutamisega või lihtsalt faktide pooliku esitamisega.

Juhindu teaduspõhisest infost. Sotsiaalmeedias levib palju erinevaid soovitusi elurikkuse toetamiseks, kuid õpi eristama neid, mis on ka Eestis tulemuslikud ja kohaldatavad ning teaduslikult kinnitatud tulemuslikkusega.

Info kasutajale

Hea Rohemeetri kasutaja. Rohemeeter annab hinnangu parimatele võimalikele kättesaadavatele andmetele tuginedes ning seda täiendatakse järjepidevalt (loe ülaltpoolt lahtrist "Mis on Rohemeeter ja kuidas ta töötab"). Rohemeetri väljatöötajad on teinud endast oleneva, et rakenduses olev teave oleks täpne ja täielik, kuid kuna suur osa sisendandmeid pärineb erinevatest allikatest väljastpoolt Tartu Ülikooli, ei saa Tartu Ülikool rakenduses kasutatud andmete täpsuse eest kinnitusi anda. Rohemeetri väljund on informatiivne ning kasutaja rakendab saadud teavet omal vastutusel. 

Rohemeetris antud soovitused ei asenda riigi või omavalitsuste õigusaktidest tulenevaid maakasutuslikke nõudeid ega kaitstavatel loodusobjektidel kaitse-eeskirjadest, kaitsekorralduskavadest või elupaiga tegevuskavadest tulenevaid vajalikke piiranguid ega tegevusi.

Tähelepanekute või küsimuste korral palun kirjutage info@rohemeeter.ee.

Rohemeetri lehekülgedel olevate fotode autorid on Andres Tarto (hall kärbsenäpp esilehel ning sügisehtes tamm), Maie Kaasik (kaunis Soomaa lehekülje päises), Urmas Tartes (sõõrsilmik Jõgevamaal Mustallika kaitseala niidul) ning Piret Väinsalu (niitjad heinamaal Eestimaa Looduse Fondi talgutel).

Rohemeetri varalised õigused kuuluvad Tartu Ülikoolile.